Kui lapsena televisioonis

Aegviidu, 26. november 2006

sa mängisid kaamera ees
oli elu kui pliiatsijoonis
nii palju seal värvisid sees


Käisin eile jälle Aega Viitmas, ilus päev, ei, nädalavahetus oli.
Aga täna on harv päev, kus mul tarku mõtteid maailmale jagada kahjuks ei ole.

---

Kuna ronimine juba kunagi ära sai mainitud, siis Lähis-Ida kultuuri tutvustamise nimel lähen libedale teele ja lingin siia ühe video:
http://video.google.com/videoplay?docid=8071337793166478323

Minu elutöö (või vähemalt märkimisväärse osa oma sellest)

23. november 2006

Tund aega hiljem selgus, et ma kirjanurga laiust omavoliliselt vähendada ei tohi :)
Tuleb natuke kustutada.

---

Et väga vale mulje ei jääks ja mind üliaktiivselt haletsema ei hakataks: räägitakse, et inimene harjub kõigega (ka surmaga, aga see juba liiga black ja teine teema). Noh, ma olen "ehitamisega" täitsa tuttavaks saanud ja pole erilist hullu midagi, mulle miskipärast lihtsalt meeldib viriseda ning kõigile (v.a. läbinägelikumad) jääb jube mulje. Joonestada on siiamaani veel tore ning kui ma vahepeal matemaatikast või füüsikast depressiooni ei saa (tööd on varsti tulemas) või infarkt mind ei taba, siis elan õnnelikult oma elupäevade lõpuni.

---

Leidsin toreda uudise, mille juures on tore pilt ja tekkis kohe toredalt soe tunne - kunagi ammu sai Sim City't taotud, nüüd oli mõnus äratundmisrõõm. SC on järjekordne tegevus, mida tahaks teha, aga pole aega ega viitsmist kätte võtta, lisaks kõigele oli neljas osa paras kirves.
Tore muidugi, et kasvuhooneväli millekski kasulikuks muutub. Et peaks seal ringi kõndima ja vaatama, kuidas asjad arenema hakkavad ning päriselus sim sitit mängitakse, äkki tekib samasugune tunne.

Kummaline, ehk polegi ehitus väga vale ala.

Kuritöö ja karistus

Astangu, 19. november 2006

Kaheksa sekundit hiljem.

Ronida oli üle ca. kahe kuu täitsa vinge, isegi närvikõdi oli tagasi.

Praegu aga likvideerin täie hooga võlgu, mitte, et ma midagi kahetseks.

Niipalju siis klorofüllist

13. november 2006

Läikiv kommertslik välimus ja energia ka läind.

Mikromakro

13. november 2006

Tekitasin endale lühema koolipäeva ja kui koju jõudsin, oli veel piisavalt elektrit sees ning selge pilk täheldas, et kultuurikiht hakkab üle pea kasvama. Ok, parandame maailma! Ette jäid ühest teatavast projektist üle jäänud vahtralehed, seks korraks olid nad täitsa kuivad ja lahtine mõte taipas kohe krabada kapist G5 ja kruvida sellele 50mm obje tagurpidi otsa. Natuke tegi siis pilti.

Size doesn't matter

21. jaanuar 2006

Sõprus, pehmusest pakatav punane tool, taga: "Issi, mitme tolline ekraan see on?"



Vana-Viru Fotoluksi müüjaga (noh, teate küll, too, kellega on tore lobiseda ja kes kunagi disainiööl Linnateatri suvehoovi juures vastu kõndis) pidasime maha filosoofilise arutelu ja lõppkokkuvõttes arvas ta, et mul on isegi priima elu. Njaa, igaüks võtab oma mätta otsast, üle aasta fotopoes töötada on üsna julm, aga julm on ka puhtalt tehnilisi erialasid (peale insenerieetika) tudeerida. Kraabingi sedasinast kulduuri ka veidi enda õuele, käisin Rottermanni soolalaos, mingil hetkel helistas Märt ja kuuldes, et ma seal olen, teatas, et ma olen hulluks läinud. Pärast ta siiski taltus. Professionaalne kretinism tikub ka ligi, vaatasin Raine Karp'i jooniseid ja jooned olid kohati ikka mööda tõmmatud, kuidas nii saab? Tegelikult on mida vaadata. Maketikogu kah soovituslik. Kunagi kui palju aega on (eee....), siis peaks sealsele raamatukogule (võtad riiulist raamatu ja istud tähtsa näoga poolmunaretrotooli) ka lähema pilgu peale viskama. Viru keskuse (võidu)makett erineb muuseas praegusest nagu öö ja päev. Silmad hakkavad veidi ses vallas lahti minema ka.

Enne päevakorra viimast punkti, Müümise kunsti (ka täiesti korralik), jõlkusin Toompeal ringi. Üksi on ikka väga imelik. Blöäää, läen vääksun kuskil.

Lõhkised püksid ja muud loomad

KuMu, 4. november 2006

Kumus on Briti loodusfoto 2005. Teen sama, mida kogu ülejäänud maailmgi, ja soovitan seda teile, vaadata on palju. Käige ära.

Ja Saiakangi teenijaskonnal paistab arenemisruumi olevat, peale keskmisele välismaalasele naeratamise võiks ju idee poolest muudki osata. Nohjah, päevad pikad ja stress muidugi kõvem kui muudes keerviiderites, äkki lõi see välja. Aga eilsesse suutsid nad sellegipoolest tõrva tilgutada, aitäh. Mõnda aega vähemalt seda kohta enam ei taha. Novat, nüüd pidi halama muus osas toreda päeva üle.

Kui natuke tahta, siis Radisson SASi katusel võib muide peene häälega kriisata "Õu, Džäk, aim flaing!" ehk siis Titanicu "lendamise" tunde saab kätte, pange nüüd torn veel liikuma ka :) Tuli välja, et Tallinn ikkagi on linn, tuledes ja värk. Märkus iseendale: teinekord klõpsuta vasakule edasi ka.

---

Ja üks kiri ka:

Kes saaks aidata?
Vabandan, et kirjutan oma isiklikust murest, aga isana teisiti ei saa.
Nimelt diagnoositi minu tütrel mõned päevad tagasi leukeemia äge vorm ja ta on Tartus ravil. Paraku napib ülekannete tegemiseks üsnagi haruldast 0 Rh negatiivset verd.
Kui mõnel teie tuttaval peaks olema selle grupi veri ja ta on nõus seda Tartu Ülikooli Kliinikumi verekeskuses loovutama, oleksime ülimalt tänulikud.

Tõnu Kees
666 2227
tonu.kees@postimees.ee

Praetud ajud

Pilt on illustratiivse tähendusega. 21. jaanuar 2006

Aju - 100g
Jahu - 5g
Muna - 1/10
Või - 10g

Pesta 100g aju, panna keeva vette, lasta keema minna, panna sõelale, eemaldada kelme, jaotada aju (risti) 4 ossa, veeretada iga osa jahus, määrida sulekese abil munaga ja veeretada seejärel sõelutud kuivikutes. Praadida kuumas võis.

(V. Kisseljova "Lasteköök")

Ma pole veel ära jaganud, kuidas sellist hõrgutist seespidiselt tarbida, aga lõhnad, mida mu hallollus eritab, on igatahes vapustavad.


Veel tuli idee, et peaks matemaatilist armastusluulet hakkama kirjutama. Näiteks:

kui funktsioonid mis uurimata
kui ümbrused mis leidmata
me jooned algul lõikusid
nagu pöördfunktsioonis
kus x-st saab y
ja y-st x
muutus
kõik
nüüd su piirväärtus lähenedes mulle nii lõpmatu on

Või misiganes, rohkem ei tee, luban. Häh! :)


Purjetan nüüd tuljakuhelide saatel tagasi matemaatilise analüüsi, lineaaralgebra ja ehitusgraafika manu ning vaatan, kui kapsaks mu aju lõpuks muutuda võib. Hõissa ja trallallaa!