Size doesn't matter

21. jaanuar 2006

Sõprus, pehmusest pakatav punane tool, taga: "Issi, mitme tolline ekraan see on?"



Vana-Viru Fotoluksi müüjaga (noh, teate küll, too, kellega on tore lobiseda ja kes kunagi disainiööl Linnateatri suvehoovi juures vastu kõndis) pidasime maha filosoofilise arutelu ja lõppkokkuvõttes arvas ta, et mul on isegi priima elu. Njaa, igaüks võtab oma mätta otsast, üle aasta fotopoes töötada on üsna julm, aga julm on ka puhtalt tehnilisi erialasid (peale insenerieetika) tudeerida. Kraabingi sedasinast kulduuri ka veidi enda õuele, käisin Rottermanni soolalaos, mingil hetkel helistas Märt ja kuuldes, et ma seal olen, teatas, et ma olen hulluks läinud. Pärast ta siiski taltus. Professionaalne kretinism tikub ka ligi, vaatasin Raine Karp'i jooniseid ja jooned olid kohati ikka mööda tõmmatud, kuidas nii saab? Tegelikult on mida vaadata. Maketikogu kah soovituslik. Kunagi kui palju aega on (eee....), siis peaks sealsele raamatukogule (võtad riiulist raamatu ja istud tähtsa näoga poolmunaretrotooli) ka lähema pilgu peale viskama. Viru keskuse (võidu)makett erineb muuseas praegusest nagu öö ja päev. Silmad hakkavad veidi ses vallas lahti minema ka.

Enne päevakorra viimast punkti, Müümise kunsti (ka täiesti korralik), jõlkusin Toompeal ringi. Üksi on ikka väga imelik. Blöäää, läen vääksun kuskil.